Amortisaatoritest

Milleks autol amortisaatorid?

Amortisaatorid leevendavad teekonaruste poolt tekitatud autokere kõikumisi, et autoga sõitmine oleks mugavam. Samas on amortisaatorid ka väga tähtsad ohutuse seisukohast. Koos rehvide ja piduritega on amortisaatorid üks komponent kolmest esmase ohutuse tagajatest Teie auto juures. Amortisaatoritel on võtmeroll auto juhitavuse, pidurdamise ja teelpüsimise osas. Nad kontrollivad rehvidele mõjuvaid vertikaalseid jõudusid ja vedrustuse liikumisi ning hoiavad nii auto rattad pidevalt kindlas kontaktis teega.
Tavatingimustes sõites teeb amortisaatori kolb 1200 käiku iga läbitud kilomeetri kohta. Sellise raske töö tulemusel amortisaatorid kuluvad. Kulunud amortisaatorid vähendavad Teie auto turvalisust. Soovitatav on lasta auto amortisaatoreid kontrollida iga 20000 km läbisõidu järel.Kuidas amortisaatorid töötavad?

Amortisaatorid ise ei kanna autokere raskust. Nende tööks on summutada autovedru võnkumisi. Tänapäeval kasutatakse autodel üldjuhul teleskooptüüpi vedelikamortisaatoreid. Nende töö põhineb voolamistakistusel, mis avaldub õli liikumisel amortisaatori ühest ruumist teise. Amortisaatori varre otsas olev kolb töötab vastu õlile, mis täidab surveruumi. Kui vedrustus liigub alla või üles, surutakse õli läbi väikeste aukude kolvis. Need väiksed augud pidurdavad õli liikumist ja seega takistavad ka kogu vedrustuse vaba liikumist. Sellega saavutataksegi kontroll auto vedrustuse üle. 

Teleskoopamortisaatorite üldtüübid

Just MONROE töötas välja ja tootis 1951.a. esimese teleskoopamortisaatori Monro-Matic. Aja jooksul on autovedrustuse konstruktsioonid täienenud ja koos sellega on tekkinud ka mitmed erinevad amortisaatoritüübid.
Oma ehituselt võivad amortisaatorid olla:
·tavalise, traditsioonilise ehitusega,
·MacPherson tüüpi täisamortisaator ehk jalgamortisaator,
·MacPherson tüüpi vedrustuse padrunamortisaator,
·vedrualusega ehk vedruamortisaator, kusjuures võivad nende kinnitused olla erinevad (silm, vars, risttapp jne.).

Kõige tavalisem õliamortisaator koosneb korpusest, mis moodustab samas ka välimise surveanuma (silindri), põhjaklapisüsteemist, sisemisest silindrist, kolvist kolvivarrega ning kolvivarre juhikust tihendisüsteemiga. Väline ja sisemine silinder on täidetud õliga. Õli liigub ühest silindrist teise läbi sisemise silindri põhjas oleva põhjaklapisüsteemi. Väga kiirel õli liikumisel läbi klappide hakkab õli vahutama ja amortisaator ei tööta enam korralikult. Vahutamise vältimiseks täidetakse amortisaatori sisemus 2,5 kuni 5 bar rõhu all gaasiga. Nii saadaksegi gaasiamortisaator.
Kui kahesilindrilisel (kaksiktuub) amortisaatoril kaotada väline silinder ja paigutada selle kompensatsiooniks amortisaatorisse nn. ujuv kolb, saame ühesilindrilise (monotuub) amortisaatori. See ujuv kolb eraldab õli 25 kuni 30 bar rõhu all olevast gaasist. Ühesilindrilised amortisaatorid töötavad kahesilindrilistest efektiivsemalt kuid tihti ei saa neid kasutada ruumipuuduse tõttu auto vedrustuse juures.